Ekspositsioon

Vaatamisväärne on nii meremuuseumi maja kui ka selle ümbrus. Ekspositsioon on paigutatud nelja ruumi.

Fuajee
Fuajees on välja pandud Eesti ajalugu käsitlevad stendid, kus näeb Eesti vabariigi tekkelugu. Samas on valik vanu merekaarte, kõige vanem neist on 300 aasta vanune. Fuajees seisab ka kuulsa Bechsteini firma klaver ning suvel toimuvad siin kontserdid. Muuseumi uhkuseks on 17.sajandist pärit Rootsi kuninga tool, millel on istunud Karl XII. Huvi pakub ka muuseumile annetatud Eesti sõjalaeva lipp, mis tegelikult küll Käsmuga seotud pole. Laeva nimi oli Lennuk ja see müüdi Peruusse. Kogu fuajee on sisustatud vana Lutheri vabriku mööbliga. Aken, mis paikneb just peaukse vastas, on kui elav meremaal. Seda vaadet võib nüüd näha ka Käsmu veebikaamerast. Kui mõnel mehel on kodus miljoni-dollari-vaade, siis muuseumil on miljoni eestlase vaade: miljon eestlast võivad siin seda merepilti vaadata.

Kalapüügituba
Kõrvaltuppa olen üles seadnud bioloogiateemalise väljapaneku. Kuna olen erialalt ihtüoloog, koondasin sinna hulga kalapüügi ja hülgejahiga seotud esemeid. Seal on vanu kalapüügiriistu ja jahindustarbeid. Et olen aastaid kogunud ka vanu pudeleid, siis on akendel pudelikollektsioon, mis jätab mulje värvilistest vitraažidest. Aknalaudadel on päris esinduslik kogu vanadest kalakonservipurkidest. Ahingukollektsiooni pean samuti üpris korralikuks. Kõiki kalapüügiriistu, mida Käsmu kalurid kasutasid, mul veel ei ole, kuid on näiteks jääaluse kalapüügi riistad, üks angerjarüsa jms. Haruldustest on seal päästepaadi päästevöö ja hülgepaadi ankur, mis ei näe üldse ankru moodi välja. Samas ruumis on ka paarisaja-aastaseid tarbeesemeid.

Meresõidutuba
Seal on nii mõnedki asjad, mis meremeeste koolitamisel vajalikud, nagu väike laevamudel, mida poisid meres ujutasid. Samuti on seal töötav aurumasina mudel, kõikvõimalikud laevaehituse riistad, eraldi laual on kapteni töövahendid. Aknal näeb pootsmani tööriistu, saab katsuda vanu purjeid, plokke ja lampe, laevadelt pärinevaid esemeid - kõike, mis on merega seotud. Kogus on ka merekooli õppevahendeid ja kirjandust.

Kunstituba
Selles toas korraldan maalinäitusi. Üks rootslane nimetas tuba merekummardaja templiks. Eks ma olen sinna selletaolise miljöö tahtlikult tekitanud.

Kapteniproua tuba
Eraldi toana on maja teises tiivas sisustatud kapteniproua tuba. Sinna olen toonud oma vanaema kodust pärinevad mööbliesemed, mille vanaisa revolutsiooni puhkedes Peterburist tõi, kui vene inteligents sealt põgenes. Püüan seda sisustada nii, nagu võis välja näha üks saalituba Käsmu kapteni majas. Seal on ka proua magamistuba, mis on otsast otsani naiselik. Olen mõelnud, et Käsmut on pisut vale nimetada kaptenite külaks. Käsmu oli tegelikult kaptenite naiste küla, mõnikord kurvemalt öeldes ka leskede küla. Mehed olid ju pea terve aasta merel ning koju pere juurde jõudsid kaptenid reeglina alles jõuluks. Kuna tuba kuulub ühte minu elamisega, siis näitan seda vaid erandina.

Palkon
Maja vasakpoolses tiivas oli kunagi merekooli juhataja korter ning juhataja proua võttis palkonil oma sõbrannasid vastu. Muuseumikülastajatel on seal võimalik ka praegu istuda ja kohvi juua või korraldada seltsiüritusi ning seminare. Samal rõdul on suvel peetud teatrietendusi.

Territoorium
Muuseumi territooriumil leidub ka õues rida vaatamisväärsusi, kuna muinsuskaitse objektiks olev maja paikneb otse rannas väikese neemenina peal ja siin on merehorisonti rohkem kui 180 kraadi. Siinsamas neeme otsas asub Käsmu majakas ehk tulepaak, mis ehitati 1891. aastal ja võeti kahe aasta pärast riigi majakate registrisse. See on Käsmu meeste ehitatud, jutu järgi trahvirahade eest, kusjuures raha olevat üpris ruttu kokku saadud - nimelt kui kapten jäi purjus peaga vahele, maksis ta 3 rubla trahvi. Majakas oli lahte sissesõitmiseks ning see ehitatigi Käsmu merekooli initsiatiivil, et sügisel, kui laevad koju tulid, oleks neil lihtsam oma kodusadamat leida...

Kaks objekti on territooriumile jäänud nõukogude ajast. Üks neist on väga kentsakas tsemendist hirv. Kunagi oli maanteede ääres analoogseid kujusid terve hulk, nüüd on see üks vähestest, mis alles on jäänud. Ta oli küllalt räbalas olukorras, kui ma ta leidsin, aga üks inglise professor restaureeris ta ära. Professorile nimelt  meeldis väga nõukogude võim ja nõukogude monumentaalkunst. Teine objekt, mis alati lastele meeldib ja ronimiseks sobib, on 15 meetri kõrgune remonditud piirivalvetorn – kõrgus on inimesi ikka meelitanud. Sealt ei lahkunud valvel olev sõdur 50 aasta jooksul ööl ega päeval – lakkamatult jälgiti, et eestlased Nõukogude Liidust vehkat ei teeks.

Õuel on piirivalvurite õpetamise plats, kus on betooni sisse jäädvustatud piiririkkujate jäljed. Seal on ka loomade jäljed – juhuks, kui mõni loom tuleb ilma loata üle piiri, et vene sõdur teeks ikka põdra ja karu jälgedel vahet. Lisaks on õues veel juurviljakelder, mis oli kasutusel ka tsiviilkaitse staabina ning maa sees on metallist tsistern, mis oli mõeldud ohvitseride varjendiks. Luugid käivad sellel kõik hermeetiliselt kinni, aga ühtegi õhutoru küll ei ole, nii et seal oleks nad lämbunud mõne tunni jooksul.