Jüri Vendla
KLO suurim aurik „Elna”,kapten A. Lepviikmann (1), lahkus Tallinnast 1939. aasta novembris Baltimore'i ja edaspidi tegi reise Ameerika Ühendriikide ja Inglismaa vahel. 6. juunil 40, lastides New Orleans'is, deserteerusid laevast üheksa meeskonnaliiget, peamiselt madrused ja kütjad ning neile lisaks üks trimmer. (2) Londonis tehti peale laadungi lossimist laevale magnetmiinide vastane demagnetiseerimine ning selle järgi oldi valmis uueks reisiks Ameerikasse, kuid siis saabusid segased ajad ning laev jäi seisma. Ajalehest  Välis-Eesti loeme, et „Elna” seisis Victoria dokkis vastu suuri jahuveskeid, kui  7. septembril 1940 suure õhurünnaku ajal sai ta pommitabamuse kolmandasse luuki. Pomm läbistas tanki topi ja laeva põhja. Teine pomm kukkus laeva lähedale, kuid pommikillud tekitasid umbes 200 väiksemat auku laeva kereplaadistusse. Laev vajus kai ääres põhja, tema tekk oli vee all, kuid kesklaeva pealisehitus oli veest väljas. Õnnekombel keegi meeskonnast vigastada ei saanud. Oktoobris alustasid inglased laeva päästettöödega. (3)

Veeteede Talituse ametliku väljaande järgi "Eesti kaubalaevastik 1940" oli auriku „Elna” omanikeks Oskar Tiedemann ja Maria Andrejev. Sama kinnitavad ka Eesti uute võimude poolt välja antud laevade natsionaliseerimise nimekirjad, kuid New Yorgi peakonsul Johannes Kaiv kirjutas August Tormale, et tema poole on pöördunud „Elna” osanikud Rudolf Paalberg Ameerika Ühendriikidest ja Oskar Lõwi Austraaliast, kes paluvad astuda vastavaid samme nende huvide kaitseks kindlustusrahade saamisel.(4) Kuna laev taastati inglaste poolt, siis esialgu kindlustuse väljamaksmine langes ära, kuid näitas, et laevaomanike kohta ametlikult avaldatud andmed ei vasta alati tegelikkusele, mingitel kaalutlustel oli osa omanikke ametlikest nimekirjadest välja jäetud.

Kojusõitjad meeskonnad majutati N. Liidu saatkonna kulul ja neile organiseeriti Londonis ning Glasgows nn. „punased klubid”. „Elna” juhtkonnast paistis oma vasakpoolsete vaadete poolkest silma kapten Lepviikmann, keda August Torma on mitmel korral oma kirjades esile toonud kui „venemeelset”, kuid juba 23.jaanuari 41. aasta kirjas kirjutab ta Johannes Kaivile, et kapten Lepviikmanni kohta on viimasel ajal kuulda, et ta on löönud kõhklema ja võimalik on, et ta Venemaale ei sõida. (5)

August Torma kirjutab 26. juunil 41 Johannes Kaivile: „Selle kuu 5. kuupäeval teatati mulle Välisministeeriumis, et Briti valitsus on otsustanud venelastele üle anda a/l „Elna” kojusõitjate eestlaste, lätlaste ja leedulaste äraviimiseks. Kojusõitjaid on siin kokku umbes nelisada (nende seas kaptenid Lepviikmann, Kuldner (6), Sooman (7), Kiviselja (8), Nurst jne.). Need on siin ainult tüliks ja Briti võimud tahavad neist kord vabaneda...Välisministeerium saab väga hästi aru, et see otsus minule ei meeldi, kuid kahjuks mingit muud võimalust kojusõitjate äraviimiseks ei leitud.”(9) Edasi kirjutab saadik, et ta tähendas Välisministeeriumis, et selline nende otsus mitte ainult ei kahjusta laevaomanike huve, vaid sellega luuaks ka väga kardetav poliitiline pretsedent. Senini pole eesti laevaomanikud kohtu poole pöördunud, kuna mitmesugustel kaalutlustel polnud see eriti soovitav, pealegi olid laevad Briti lipu all. Nüüd aga annab Briti ühe laeva venelastele üle, ilma et omanikel oleks võimalik astuda samme oma varanduse päästmiseks. Vastutus omanikele tekitatud kahju eest langeb täielikult selle tõttu Briti võimudele. Välisministeerium ei eita vastutust seaduslikkude omanike ees. Poliitiliselt, arvab Välisministeerium, ei tohiks meie seisukord „Elna” üleandmisega kannatada, kuna Briti reserveerib Eesti ja üldse Balti riikide õigused. Sarnane reservatsioon tehakse nüüd esimest korda kirjalikult, mille tõttu juriidiliselt Eesti seisukord siin Välisministeeriumi arvates isegi paraneb. Samas küsimuses oli Tormal veel kõnelusi Välisministeeriumi juriidilises osakonnas ja Sõjatranspordi ministeeriumis. Nende kõneluste tulemusena selgus, et 1) et Välisministeeriumi arvates „Elna” on laev, kelle kaasomanikkudest pole kedagi väljaspool Eestit (eespool oli märgitud, et ametlikud andmed „Elna” omanike kohta ei olnud täielikud, seal näidatud Oskar Tiedemann ja Maria Andrejev asusid Eestis), 2) et kokkulepe venelastega on lõplik ja 3) et „Elna”, mis möödunud septembris pommitamise tagajärjel põhja vajaus, on ikka veel remondis, kuid peab juulis valmis saama. Saadik palus kohe väljas (läänes) olevatele osanikkudele tasu välja maksta, teistele aga reserveerida  täielik nõudeõigus. Mingeid lubadusi saadikule ei antud, kuna inglaste seisukohalt jääb laeva omandiõiguse küsimus esialgu lahtiseks. Inglise seadus ei näe ette tasumaksmist üksikule kaasosanikule, mida Eesti pool ei loe õiglaseks ja vaidleb sellele vastu.(9) Kuidas toimus laeva eest lõplik hüvituse maksmine on veel selgusetu.

Aurik „Elna” rekvireeriti 14. oktoobril 1940. Tasunõudmise notifikatsioon  rekvireerimise puhul tehti saatkonna noodiga 26.03.1941 ja kui sai teatavaks, et laev antakse üle N. Liidule, esitati saatkonna poolt uus noot 24.06.1941. (10)

Artur Pakri on meenutanud, et juunis 1941 pakuti J. Nurstile I tüürimehe- ning A. Lukk'ile I mehaaniku kohta endisele Eesti laevale „Elna”, mis nüüd kandis nime „Elna II” ja oli Briti lipu all. Pakkumised tegi Anglo-Soviet Shipping Co., laeva prahtija. Kuuldavasti oli see venelastega seotud ettevõte, kuid laev pidi jääma sõjamaterjalide vedudeks Atlandile ja mehed võtsid pakkumise vastu.

Kuid siis algas Saksa-N. Liidu vaheline sõda, kojusõitmise jutud katkesid ning konsul lõpetas ka meile raha maksmise. Siis ühel hommikul helistas A. Lukk Newcastle'st ja teatas, et J. Nurst on viidud pimesooleoperatsioonile ja I tüürimehe koht olevat vaba. Võtsin pakkumise vastu, selgus ka, et Aleksander Lepviikmann oli laevast lahkunud, uueks kapteniks oli määratud Birk (11), II tüürimeheks oli Orajõe mees Kristjan Klein, III tüürimeheks pärnakas Anderson, II mehaanikuks oli Aleksander Pitsal ja III mehaanikuks Vassili Sakala.

Trümmidesse oli laaditud umbes poole kõrguseni sütt, mida enne väljasõitu veel juurde võeti, kusjuures vahetekkidesse oli ehitatud puust kahekordsed koikud, kuna laev oli mõeldud meremeeste koju transportimiseks, mis nüüd aga sõja tõttu ära jäi. Vahetekile laaditi veel suurel hulgal värvitünne. Tekile oli paigutatud kahte tüüpi kuuliipildujad, mille käsitlemist nüüd meile ka õpetati. Enne väljasõitu saabus laeva veel teine kapten, pesueht-inglane Bell. Tema end eriti laeva igapäevaellu ei seganud, õiendas ainult sadamaametnike ja tollimeestega.

15. augustil lahkus „Elna II” sadamast, reisisiht teadmata. Kogu meeskond koosnes eestlastest, kellede hulgas ka mõned lätlased. Liiguti paarikümnest laevast koosneva konvoi koosseisus põhja poole. 18. augustil andis kapten Bell korralduse Briti lipu vahetamiseks N. Liidu oma vastu, mida ka kapten Birk kinnitas. Šotimaa kirdenukast võeti kurss läände, liiguti läbi Pentland Firthi ja siis Hebriidi saarte vahelt lõunasse, kuni jäädi ankrule Obani sadama ette. Seal kedagi enam maale ei lubatud. Laeva toodi medikamente N. Liidu punase risti jaoks - neid pakke nähes, sai kohe kõigile meie reisi sihtkoht selgeks. Lätlasest kütja Petrov viidi kaldale pimesoole operatsioonile, kuid toodi kohe lõikuslaualt verisena laeva, kuna konvoi oli koostatud ja tuli hakata liikuma. Mõne päeva pärast jõudsime Reykjaviki lahte Islandil. Umbes nädalapäevad oodati seal ning siis käsutati meid teisele ankruplatsile Hvalfjörduri lahes, kust juba õige pea läks konvoi Venemaa poole. Arhangelskisse jõuti 12. oktoobril 1941. (12) „Elna II” loost ja selle meeskonna katsumustest N. Venemaal on Artur Pakri kirjutanud põhjaliku ülevaate, mis on ilmunud (13) ja mida on korranud Mati Õun oma raamatus (14). Lõpetuseks olgu öeldud, et „Elna II” teenis aastatel 1944-45 Kaug-Ida Merelaevanduse koosseisus nime all „Kotlin” ning aastatel 1945-56 Sahhalini Merelaevanduses sama nime all kuni mahakandmiseni 1956. (15)

Viited

(1) Lepviikmann, Aleksander (12.12.1895 Altja küla - 9.04.1963 Inglismaa), ksk
(2) ERA.957.3.378.63
(3) Välis-Eesti, 5.10.1947
(4) ERA.1608.2.1937.26
(5) ERA.1608.2.1937.34
(6) Kuldner, Anton (29.01.1882 Aseri - 9.07.1961 Cardiff), ksk
(7) Sooman, Verner (23.10.1911 Käsmu - 5.01.1967 Toronto), ksk
(8) Kiviselja (Steinfeld), Valdur (4.11.1889 Häädemeeste - ?), ksk
(9) ERA.1608.2.1946.49
(10) ERA.1608.2.1946.64
(11) Birk, Verner (5.11.1898 - ?), ksk
(12) Pakri, Artur, Kodusadamata, käsikirjalised avaldamata mälestused
(13) Pakri, Artur, Elna II meeskonna läbielamused, Rehvitud purjedega II, Eesti Kaubalaevastiku Juhtkonna Koondise Torontos kirjastus, Toronto 1982, lk. 127-163
(14) Õun, Mati, Lahingud Atlandil ja polaarmeredel 1939-1945, Tehnikamaailm, 2007, Tallinn, lk. 152-155
(15) http://www.fesco.ru/fleetr/second/f380.html