Sissejuhatavad märkused
Tekst: Ilja Sundelevitš
Vene loominguline kultuurirahvas, kaasarvatud ka mõningad teadlased, leidsid tee Käsmusse kui suvituspaika, eelmise sajani 60ndatel aastatel. Selleks ajaks oli Krimi poolsaarel asuv Koktebeli küla lõplikult sovjetiseerunud. Koktebel oli alates Nõukogude revolutsiooni järgnevatest aastatest üks suuremaid uue võimuga vastuolus olnud kultuurirahva magenete, ja see tänu tuntud kunstniku ja luuletaja Maximilian Vološini kujule ja tema lähema sõpruskonnale, kes seal alaliselt elasid.
Arvatavasti üks esimesi perekondlikke klasterid, mis tol ajal tekkisid Käsmus, olid suguvõsad Baranovits ja Polivanovid. Anastassija Baranovitš meenutab seda rändeprotsessi Koktebelist Käsmusse oma mälestusteraamatus. Nii hakkaski levima arusaam Käsmust kui Koktebeli ja ka mõne teise suvituskoha alternatiiv. Arvatavasti Käsmu kuulsus jõudis Leningradi just Moskva kaudu. Võimu silmis olid need suvitajad peamiselt kahtlane „kodanlik element“.
Loomulikult ei saa väita, et kõik Moskvast pärit suvitajad olid dissidentlikult häälestatud, kuid suurem osa neist olid küll väga kriitilised nõukogude võimu vastu. Mõned neist olid endised GULAGi vangid või saadetud asundusele.
Üks Käsmu „boonuseid“ oli see, et piirkonnas oli võimalik segamata kuulata BBC ja „Ameerika Hääle“ saateid vene keeles. GULAGi kogemused õpetasid neid, et just enda barakiks, kui korralikult ust valvata, saab enam vähem rakulikult oma vahel jutu vesta. Paradoksaalsel kombel, just asjaolu, et Käsmu oli piiritsoon, kuhu sisenemine oli piirivalvurite ja KGB poolt reguleeritav, tekitas võimaluse olla nõukogude massist eemal. Võimaldas olla „omade keskel“.
Kui naabriküla Võsu, kus oli üleliidulise tähtsusega kaevuritele mõeldud puhkekodu, mis kandis tugevat nõukogude aurat, siis Käsmu oli suvekuude ajal nende Atheena.
Osa puhkajatest valdas ka saksa keelt, mis mõningal moel lihtsustas kontakte külarahvaga. Ka mälestused Siberist aitasid sõbralikult suhelda.
Kuid peab tunnistama, et mitte kõik suvitajad käisid külarahvaga läbi. Pidid olema ka muud põhjused lähenemiseks, näiteks lähedane arusaam kultuurist. Sellest kirjutavad nii Dagmar Normet, kui ta teised Käsmu eesti suvitajad ja majaomanikud oma mälestustes, mis olid ilmunud Käsmu Meremuuseumi Kirjutistes.
Säilitada seda harva esineva „kultuurikihti“, kus haruldaste leidude kontsentratsioon on niivõrd suur ja asub just meie Kaptenite külas, väärib säilitamist ning laiemat tutvustamist.
Umbes kolmekümne aasta jooksul käisid Käsmust läbi, kes kümneid aastaid, kes vähem, plejaad silmapaistvaid vene kultuuri ja teaduse tegelasi, suur osa nendest laia rahvusvahelise tuntusega. Mõned nendest suvitajatest peavad sidet Eestiga tänaseni. Kes esineb näitustega, kes loengutega. Kuid sõda Ukrainas Venemaa agressiooni vastu muutis kõike ära.
Täielikult on kogumik digitaalselt kättesaadav lingil: https://newclouds.ee/2025/03/16/kasmu/
Materjal on avaldatud venekeeles, soovi korral saab kasutada Google'i tõlget.