Maailm on tohutult muutunud, täna üle 15 aasta hiljem pole nii lihtne aduda, mis imena see teede ristumine võis siis tunduda kui 2009. aasta kevadtalvel helistas mulle Jüri Vendla ja uuris kas mul on talle midagi kätte juhatada eestlaste Rootsist järelpõgenemisele üle ookeani vabasse maailma ... nii ma ta siis juhatasin varalahkunud hea tuttava Alan Peter Trei uurimuse jälgedele ja usun sellest telefonikõnest sündis teos, mis elab meid üle ja on nurgakiviks meie järglastele.
Jüri Vendla 2010 ilmnud raamat. "Unustatud merereisid". Eestlaste hulljulged põgenemised üle Atlandi 1940. aastate teisel poolel. Varem kirja panemata seiklusrikas, samas traagiline lõik eesti rahva ajaloos – eestlaste Rootsist järel põgenemine üle Atlandi vabasse maailma väikestel laevukestel. Ligi viiekümnest nn "viikingi" reisist rääkiv raamat tugineb ajaloolistele faktidele ja konkreetsetele mälestustele. Kui N. Liidu saatkond Rootsis 1945. aasta suvel kategoorilises toonis teatas, et alustatakse kõigi kodanike kodumaale saatmist ja Rootsi riigi välismaalaste komisjon andis teada, et soovib põgenike koju pöördumist, oli eestlaste kindlaim võimalus lahkuda Rootsist oma laevaga. Pandi kokku viimased kroonid ja öörid ning osteti päevinäinud puust kalalaev või rannasõidupurjekas, millega pärast merekorda kõpitsemist purjetati vastu ettenägematutele raskustele. Soov elada vaba inimesena mõnel vabal maal oli suurem kui surmahirm merel hukkumise ees. On uskumatu, et põgenike hulgas oli inimesi, kes kirjutasid päevikusse mõned read isegi siis, kui torm laevukese kallal ragistas. Et järeltulevad põlved teaksid… Selles raamatus puutute te kokku enneolematu vaprusega. Ja kogete: õnn jääb nendega, kes on meelekindlad ega kaota usku.