Jüri Vendla
Laevandusettevõte Käsmu Laeva-Omanikud (KLO) oli sõjaeelses Eestis üks suuremaid ja paremal järjel olevaid, jäädes alla vaid Tallinna Laevaühisusele. Teise Maailmasõja puhkedes oli nende laevade nimekirjas 13 laeva, milledest tähtsama osa moodustasid 10 aurikut ning lisaks neile veel endine uhke „Tormilind”, mis tõsi küll, oli nüüd kärbitud tiibadega - peale avariid ümber ehitatud mootorpurjekaks ning kaks purjelaeva, milledest üks abimootoriga („Merilind” ja „Anette”). Käsmulastel oli veel üks 3-mastiline kuunar „Võitja”, kuid see puudus KLO lehelt, ilmselt aeti iseseisvalt prahtimise äri. Lisaks oma laevadele oli KLO veel prahtimisagendiks (chartering agent) kuuele laevale: aurikutele „Kolga”, „Kotkas”, „Julia”, „Meero” ja „Romeo” ning abimootoriga purjelaevale „Helene”. Laevade tööd juhiti Tallinnast, Vabaduse väljak 10 asuvast kontorist, mille tööd juhatas direktor, ühtlasi ka disponent, kapten Oskar Tiedemann.
Alates 1. septembrist, kui puhkes II Maailmasõda, tekkisid peatselt ka KLO-le probleemid, nagu ka teistele Eesti laevandusettevõtetele. Hoolimata sellest, et Eesti oli end kuulutanud erapooletuks riigiks ning seda olid ka suurriigid tunnustanud, Eestile merekaubanduse valdkonnas sellest kasu ei tekkinud. Suurem osa Eesti laevade poolt traditsiooniliselt veetavaid kaupu kuulutati sõdivate riikide poolt sõjakontrabandiks (tselluloos, ümarpuit, saematerjal) ja neid võis vedada ainult erapooletutesse riikidesse. Laevu hakati merel kontrollimiseks kinni pidama ning alates detsembrist ka põhja laskma (Saksamaa poolt) ja käsutama kaugetesse sadamatesse, kus kontrollimise ja priisikohtute protseduurid kestsid mitmeid kuid ja põhjustasid laevaomanikele tohutut kahju. Märtsi lõpuks 1940 oli Saksa võimude poolt kinni peetud ca 20% Eesti laevatonnaažist ja rahalist kahju seoses kinnipidamistega hinnati 2.5-3 miljonile kroonile. Keskmiselt oli iga laev kinni peetud 5-5.5 kuud. Selliseid arve võime lugeda 3.aprilli 1940. aasta Päevalehest. Esines ka juhtumeid, kus inglaste poolt laevu kontrolliti, kuid need olid kõik lühiajalised, piirdudes peamiselt mõne päevaga, välja arvatud auriku „Maia” juhtum.
KLO-le tekitas suurt kahju aurik „Minna” kinnipidamine. Laev väljus Tallinnast 23. septembril 1939 kapten Karl Heinmaa juhtimisel tselluloosilastiga Ameerika Ühendriikidesse. 27. septembril peeti laev Taani väinades Saksa sõjalaeva poolt kinni ja sunniti sõitma Kieli ning mõne päeva pärast edasi Hamburgi, kus laev arestiti alates 3. oktoobrist. Laeva arestimise põhjuseks loeti puudulikud lastidokumendid. Selgus, et peale sõja puhkemist oli Saksamaa hakanud nõudma teistsuguseid lasti sihtsadamat tõendavaid dokumente, milliseid varem pole kasutatud. Oktoobri jooksul hangitigi vajalikud dokumendid, mis tõendasid, et last oli tõepoolest adresseeritud USA-sse, kuid vaatamata sellele laeva ei vabastatud ning küsimus anti lahendamiseks Hamburgi priisikohtule. 14. detsembril oli asi arutusel Hamburgi priisikohtus, kus KLO huve esindas sakslasest advokaat, kuna KLO poolt palgatud eestlasest vannutatud dispašöör J. Tannebaum ei saanud, kui võõrriigi kodanik, kohtus esineda. Eesti poolne nõue Saksa riigi vastu oli ca 1 miljon krooni, millest lasti maksumus moodustas 540 000 krooni ja teist samapalju laeva maksumus, millele lisandusid seismisest tekkinud kulud, umbes 50 000 krooni. Kohus otsustas laeva vabastada, kuid lasti mõistliku tasu eest konfiskeerida. Laeva võõras sadamas seismisega tekkinud kulud otsustati jätta laevaomaniku kanda.(1) Vaatamata kohtu poolt tehtud vabastamise otsusele, peeti laeva siiski Hamburgis vangis kuni 21. märtsini 1940. Peale vabastamist otsustati „Minna” jätta Rootsi seisma, kus ta viibis kuni juuli kuuni. (2)
KLO laevadest oli Saksamaal vangis veel „Hildur” (alates 5. detsembrist kuni 1940. aasta märtsi lõpuni). Peale vangist vabanemist otsustasid omanikud jätta ta Rootsi seisma, kus seisis kuni septembrini.(2) KLO poolt prahitavatest laevadest olid Saksa priisivangis veel aurikud „Julia”, „Romeo” ja „Meero”. Inglaste poolt kontrolliti reisil Lissabon - Odessa aurikut „Kotkas”, milline konvoeeriti inglaste poolt mõneks päevaks Gibraltari reidile ja lasti siis edasi sõita. Aurik „Maia” oli ülesõidul Novorossiiski sadamast Itaaliasse, lastiks puuvill ja tärpentiin, kui Dardanellidest väljudes inglise vahilaev neid kinni pidas ja eskortis Malta saare alla. Seal pandi laev ankrule ja jäädi ootama itaallaste kinnitust, et nad „Maia” lastiks olevat kraami sõjaliseks otstarbeks ei kasuta. Luba oodates suri laeva kapten Jakob Lepni 12. novembril ja maeti La Valletta kalmistule. Kapteni kohustused võttis üle I tüürimees Elmar Sandbank. Jakob Lepni perekonnasõber, I mehaanik Hirt korraldas hauakivi paigaldamise tema kalmule, samuti 30. septembril samas surnud auriku „Lake Geneva” II tüürimehe Reinhold Kallase hauale.(3) Lõpuks last lossiti Maltal ja ballastis suunduti Hispaaniasse, kust saadi soolalast Stockholmi. Inglaste käest arestist pääsemise ja Hispaaniast väljumise kuupäevi ei ole õnnestunud tuvastada, on teada vaid, et „Maia” saabus Stockholmi 11. jaanuaril 1940.(4) Peale soola lossimist õnnestus neil mõne päeva pärast veel kergemates jääoludes Tallinna pääseda. Seoses keeruliste oludega otsustati mitmed laevad seisma panna, Neist esimesena, aurik „Sigrid” - juba alates 8. septembrist 1939 Taani sadamas Nakskovis. „Maia” jäi Tallinna paremaid aegu ootama,(2) pardal ainult osa meeskonnast ning vahiteenistus. Stockholmi jäid seisma „Ella” (kapten Erich Lepni), kuhu ta saabus 12. oktoobril Imminghamist ning „Maria” (kapten Aleksander Kaare), saabus 27. detsembril West-Hartlepoolist, mõlemad söelastiga.(4) Kahe laeva peale jäeti vahimeesteks ainult 3 mehaanikut.
KLO vanim aurik „Nemrac” otsustati müüa itaallastele. Laev saabus kapten Eduard Kristenbruni juhtimisel 28. oktoobril Stockholmi (4), kuhu laev jäi talvituma ning kus toimusid ka läbirääkimised itaallastega. Müügileping kirjutati alla järgmise aasta jaanuari alul. Itaallased andsid talle uueks nimeks „Amicizia".
Saabuvad aastad kujunesid katastroofilisteks nii Eesti Vabariigile kui ka KLO-le. Esimesena hukkus aurik „Linda”. See juhtus 11. veebruaril 1940. Laeva kapten Georg Faehlman koostas Stavangeri sadamas Eesti aukonsuli Lars Berentseni juures 18.02.1940 Mereprotesti, mida säilitatakse Riigiarhiivis. Selles dokumendis on üksikasjalikult kirjeldatud laeva hukkumist, mis toimus kapteni arvamuse kohaselt lühikeselt distantsilt tulistatud torpeedo plahvatuse tagajärjel. Kapten ei välista ka miini otsa jooksmist, kuid peab seda vähem tõenäoliseks, kuna ilm oli veel valge ja veepind sile ning vaht sillal ei märganud midagi. Kõik 15 meeskonnaliiget päästeti rootsi auriku „Birgitte” poolt, kuid assistent Georg Sommer suri õige pea peale päästmist ning kapten ise, I tüürimees Karl Pruun, tekipoiss Erik Porss ning kütja Peeter Liias olid vigastatud, kes vähemal, kes suuremal määral. Rootsi laeval anti päästetutele esmaabi ning toimetati nad Koperviki sadamasse Norras. (5)
KLO juhtimisskeem oli üles ehitatud selliselt, nagu enne sõda Eestis oli kombeks. Iga konkreetse laeva omanikering oli erinev nii omanike arvu kui ka sinna panustatud rahalise osa suuruse poolest, seega iga laev moodustas nagu eraldi laevaühingu, mille majandustegevuse kohta peeti eraldi arvestust. Laevaomanike poolt oli laeva majandustegevuse korraldamine, s.t prahilepingute sõlminine, välissadamates agentide määramine jne. volitatud disponendile. Seega KLO-d võis nimetada praeguses mõistes „katusorganisatsiooniks” ja igat laeva eraldi laevandusettevõtteks.
N. Liidu poolt Eesti okupeerimisel oli kommunistide poolt paika pandud uue valitsuse üheks esimeseks ülesandeks suurtööstuse, pankade ning laevade natsionaliseerimine, millega alustati koheselt peale ENSV väljakuulutamist. Õige pea ilmus esimene natsionaliseerimisele minevate laevandusettevõtete nimekiri (Riigi Teataja nr. 85, ilmus ka 29. juuli „Postimehes”, kuna „Päevaleht” oli juba uute võimude poolt suletud)). Selles esimeses nimekirjas ei ole konkreetseid laevu nimetatud, vaid ainult laevaomanikke. Käsmu laevaomanikest leiame sealt ühe grupina Elna Tiedemanni, Jakob Kristenbruni, Marie Pruuni, Aleksander Kaare ja Eduard Lepni. Need isikud olid auriku „Ella” omanikud. Edasi leiame sealt Oskar Tiedemanni ja Maria Andrejevi nimed, kes olid ka auriku „Elna” omanikeks. Rohkem Käsmu laevaomanikke ega laevu me esimesest nimekirjast ei leia. Seega esimese nimekirja järgi natsionaliseeriti ainult kaks aurikut, milledest „Elna” asus sel ajal Inglismaal ja „Ella” Rootsis. Kuid järgmine laevade natsionaliseerimise nimekiri saabus juba õige pea, kus olid ka juba kõik ülejäänud Käsmu rahva laevad üles loetud, kaasa arvatud ka sakslaste poolt juba veebruaris põhja lastud aurik „Linda”. Küllap peeti silmas võimalikke kindlustusrahasid, mis tuli loomulikult omanikelt võimaluse korral ära napsata.
Laevad küll natsionaliseeriti, kuid Tallinnas asus neist ainult aurik „Maia”. Selle ülevõtmine käis KLO komissaril Endel Liivakul üsna hõlpsalt, kuid teistega oli lugu keerulisem, kuna kõik nad seisid välisriikide sadamates. Rootsist saadi kõik sealsetes sadamates seisma pandud laevad kätte, kuid mitte kohe ja ilma probleemideta. Olgugi, et Rootsi riik oli tunnustanud Eesti okupeerimist N. Liidu poolt, võttis aurikute Rootsist kättesaamine ometi hulga aega. Mil moel aurikud Rootsist tagasi toodi, selle kohta dokumendid puuduvad, võib ainult oletusi teha. Juhul kui Oskar Tiedemann oleks 1940. aastal Rootsis viibinud, siis oleks arvatavasti õnnestunud mõni laev mingil moel kommunistide käest päästa.. Riigiarhiivis säiltatavast KLO poolt Tööliste Kinnitamise Seltsile 20. septembril 1940 esitatud aruandest, mis on alla kirjutatud nii Oskar Tiedemanni kui ka komissari Endel Liivaku poolt, nähtub et esimesena alustasid juulis „Balti mere sõite” aurikud „Maia” ning „Minna”, aurik „Hildur” septembris ning aurikud „Ella”ning „Maria” viibisid Rootsis kuni 19. septembrini. Samast aruandest on näha, et aurik „Sigrid” toodi Taanist tagasi juulis. Sel ajal oli Taani juba sakslaste poolt okupeeritud ning N. Liit ja Saksamaa olid suured sõbrad, küllap ka laev anti sõpradele meeleldi üle. Hullem lugu oli muidugi Inglismaal seisva aurikuga „Elna”. Aruande järgi oli laev hukkunud Londoni sadamas (2), kuid tegelikult ta tõsteti üles, remonditi ära ja kingiti (müüdi) järgmisel aastal inglaste poolt N. Liidule. Auriku „Signe” kättesaamine Ameerika Ühendriikidest kommunistidel ei õnnestunud. Nende mõlema laeva saatuste kirjeldamine väärib omaette lugusid.
KLO purjelaevadest „Tormilind” jäi 1939. aasta sügisel talvituma Rootsi Sundsvalli ning „Merilind” Kopenhaagenisse, kust nad mõlemad 1940. aasta kevadsuvel okupeeritud Eestisse tagasi toodi. Kuna KLO hoole all olid nende prahtida olevad laevad, siis heidame ka korraks pilgu nende käekäigule. Eespool nimetatud KLO aruandest saame lugeda alljärgnevat: „„Julia” - sõitis juuni kuuni Inglise kanalis, siis Balti mere reisudel, „Meero” - sõitis Inglise kanalis kuni juuni kuuni, siis Balti mere reisudel, „Kotkas” - tegevuses väljaspool Balti merd, praegune asukoht Ameerikas..., „Romeo” - aasta algusest välaspool Balti merd kuni juuli kuuni, mis ajast seisab Inglismaal, „Helene” - seisis Korsöris, Taanis kuni 13juunini, millest alates sõidus Balti meres.”(2) Aruandes ei ole ära märgitud aurikut „Kolga” (kapten Priidu Onno), mis uppus Inglise kanalis 4. juulil 1940 Saksa kiirkaatri rünnaku tulemusel, hukkus üks meremees. Aruandes märgitud termin „Balti mere sõitudel” tähendab, et laev on tulnud tagasi ning sooritab reise juba punase lipu all. Seega prahtida olnud laevadest üks uppus („Kolga”), kaks jäid läände („Kotkas” ja „Romeo”) ning kolm tulid tagasi („Julia”, „Meero” ja „Helene”). Nendest kolmest kaks („Julia” ja „Helene”) sattusid järgmisel aastal sakslaste kätte.
Kui nüüd teha kokkuvõtet katastroofilisest 1940. aastast, siis selgub, et KLO kaotas üheksast aurikust kaheksa (üks uputati sakslaste poolt, seitse võeti N. Liidu poolt üle) milledest, tõsi küll, kaks - „Hildur” ja "Sigrid” tuli nõukogulastel juba järgmisel aastal loovutada teisele röövlile - Saksamaale. Samuti võeti üle kõik purjelaevad.
Kõik natsionaliseeritud laevad rakendati tööle alates 6. augustist 1940 juba punase lipu all. Laevad küll natsionaliseeriti, kuid kummalisel kombel jatkasid endised omanikud nüüd juba natsionaliseeritud laevade majandamist. Tõenäoliselt ei olnud uued võimud võimelised majandama üleöö sülle kukkunud varandusi. 6. augustil 1940 moodustati asutus nimega Meretranspordi Keskus, mille alluvusse pidid alates 10. oktoobrist minema kõik natsionaliseeritud laevad, aga ei läinud. Alates 29. oktoobrist nimetati see asutus ümber üleliidulise alluvusega Eesti Riiklikuks Merelaevanduseks. Sellest perioodist on Riigiarhiivis säilinud väga vähe materjale, kuid siiski leidub seal üks kaust Tallinna sadamakapteni salajasi päevaaruandeid selle aasta novenbrikuu kohta.(6) Sealt on võimalik näha, et Meretranspordi Keskusele kuulusid novembri lõpuks ainult aurikud „Estonia”, „Vaindlo”, „Sõmeri” ja „Mai”, kusjuures ülejäänud laevadele on märgitud endised omanikud. Samadest salajastest tabelitest näeme, et „Tormilinnu” kapteniks oli novembris Harry Paalberg ning ta tuli 11. novembril telliskivilastiga Loksalt Tallinna, kus täiendas lasti ning pidi minema edasi Jaagurahule. Laeva omanikuna on märgitud: Käsmu Laeva Omanikud. Millal kapteneid vahetati on teadmata, kuid augustis-septembris 1941 oli kapteniks juba Gustav Klauks, kes oskas laeva kommunistide nina alt ära napsata ja viis ta läbi miinivälja jaba sakslaste valduses olevasse Paldiskisse, tehes eelnevalt pardal relvituks kolm relvastatud vene sõjaväelast. Sellegi poolest laev ei jäänud omanikele, vaid võeti sakslaste poolt üle ning Eestisse jäänud kapten Gustav Klauks sai peale sõda 1947. aastal tasuks 25+5 aastat sunnitööd, kust vabanes siiski juba 10 aasta pärast.
Samadest Tallinna sadamakapteni aruannetest näeme, et suuremad aurikud olid rakendatud põhiliselt Saksamaalt kivisöe veole Leningradi, Viiburisse ja Tallinna, kusjuures Tallinnas käidi sees provianti peale võtmas. Natsionaliseeritud laevadel teenisid põhiliselt endised kaptenid (novembris), näiteks „Hilduril” Kõu Valter, „Sigridil” Aleksander Kaare ja „Julial” Bernhard Silm. Väiksemad aurikud ning purjelaevad olid rakendatud rannasõidus, põhiliselt ehitatavate N. Liidu baasidele ehitusmaterjalide veol.
Saksa - N. Liidu vahelise sõja puhkemise ajal sattus aurik „Hildur” olema Hamburgi sadamas, kus sakslased võtsid ta sõjasaagiks, andsid talle uueks nimeks „Rimage”, mille all ta alustas sakslaste teenimist. Inglise lennukid pommitasid ta 17. märtsil 1945 Ålesundi lähistel põhja. Aurik „Sigrid” võeti samal ajal üle Stettini sadamas ja sai uueks nimeks „Detlef”. Ta elas Saksa lipu all sõites sõja üle, kuid 4. aprillil 1945 sai Kieli suurpommitamisel pihta ja vajus kai ääres põhja. „Julia” võeti Köningsbergis üle ning sai nimeks „Memelland”. Uppus 21. juunil 1944 Põhjamerel Heligolandi saare lähistel. (7)
Riigiarhiivis säilitatavate väheste dokumentide abil saame mingi pildi Käsmu laevade käekäigust 1941. aastal. Seal leidub üks venekeelne dokument, dateeritud ainult aastanumbriga 1941, kuid sisu järgi võib teha järeldusi, et dokument on koostatud peale Saksa - N. liidu vahelise sõja puhkemist ja enne Tallinnast põgenemist. Sealsetest nimekirjadest leiame Riikliku Merelaevanduse koosseisust aurikud „Maria”, „Ella” ja mootorpurjelaeva „Tormilind” ning N. Liidus viibivate laevade hulgast aurikud „Maia”, „Minna” ja „Elna”.(8) Viimane ei vasta tõele, kuna „Elna II” viidi Arhangelskisse alles 1941. aasta lõpus.
Aurik „Ella” jooksis miini otsa N. Liidu laevastiku Tallinnast põgenemisel ehk „Juminda miinilahingus” ja uppus 28. augustil 1941 Koipsi saare meridiaanil, viies endaga kaasa suure hulga haavatuid ja Eestist evakueeritavaid, kelledest enamik uppus, kaasa arvatud kapten Erich Lepni.(9) Kolm Käsmu aurikut („Maia”, „Minna” ja „Maria”) jõudsid Leningradi ja seisid seal kuni sõja lõpuni.
Aurik „Maria” tagastati novembris 1944 EML-ile. 21. jaanuaril 1948 sõitis „Maria” (kapten Elmar Anniko) Möni saare juures Taani vetes akustilise miini otsa ja uppus, kogu meeskond, 33 inimest päästeti taani ja rootsi laevade poolt.(10) Aurik „Maia” tuli Saksamaalt tehasesisustusega ja slepis oli veel sõjasaaki täis laaditud praam. 12.10. 1945 jooksis „Maia” Suurupi all Ninamaa juures täiskäiguga kividesse. Laeva hakati kohe lossima, kuid sügistalvised tormid segasid niivõrd, et „Maia” saadi tühjaks alles järgmisel kevadel. Kui laev õnnestus karidelt lahti võtta ja Tallinna sadamasse pukseerida, oli ta täielikult vrakistunud. Tolleaegse sadamakapteni Hermann Tõnissoo arvamuse kohaselt kõlbas ta vaid vanarauaks, kuid laev otsustati siiski taastada ning 1951. aastal sai ta omale uue nime „Valga” ning asus teenistusse EML koosseisus, kuid 1954 viidi üle Leningradi Balti Laevandusse. 1945. aasta oktoobris tuli viimasena Leningradist aurik „Minna”. Mõni aeg hiljem sai ta omale uueks nimeks „Tartu”, mille all sõitis kuni vanarauaks lammutamiseni (vist 1963).
Viited
(1) Päevaleht, 15. ja 16.12.1939
(2) ERA.842.1.1793
(3) Toome, Juhan, Ühe kapteni surm, Rehvitud purjedega I, Eesti Kaubalaevastiku Juhtkonna Koondise Torontos kirjastus, Toronto, 1980
(4) Stockholmi sadamasse saabunud Eesti laevade nimekiri, autori valduses
(5) ERA.4143.1.28
(6) ERA.1091.1.1911
(7) Reinhart Schmeltzkopf, Estland zur See 1918-1940, Cuxhaven, 1996
(8) ERA.R-1.4.22
(9) Õun, Mati, Juminda miinilahing 1941, Sentinel, 2006, Juminda
(10) Pärna, Ants, Elmar Anniko, laevakapten, SE & JS, Tallinn, 2007