Jüri Vendla
1940. aasta pöördelistel aegadel sattusid kolm eesti aurikut endi igapäevase töö käigus Iirimaale. Nendeks osutusid TLÜ laevad „Piret”, kapten Joosep Jüriska (1) ja „Mall”, kapten Heinrich Janson (2) ning pärnakatele Kristjan Jurnasele ja veel suurele grupile osanikele kuulunud „Otto”, kapten Jüri Jürgenson(3), kes jõudis Milford Havenist matsamaterjali lastiga Cobh'i sadamasse 14. augustil. Juuli lõpus anti Moskvast korraldus Eesti kaugsõidulaevade Sovfrachtile ajarendile andmiseks, mille kohta Tallinnas sõlmiti ka formaalsed kirjalikud lepingud. Nendele lepingutele olid Eestis viibivad disponendid lihtsalt sunnitud alla kirjutama. Augusti alul toimusid N. Liidu ja Iirimaa valitsuste vahel läbirääkimised, mis puudutasid Iiri sadamatesse saabuvaid Eesti ja Läti laevu. Lepiti kokku, et saabuvate laevade lastid lossitakse, aidatakse kaasa nende varustamisel kütuse ja muu vajalikuga ning ei tehta takistusi nende väljasõiduks Murmanski sadamasse. Peale Eestis toimunud pööret ei õnnestunud kaptenitel tegelike laevaomanikega enam ühendust saada, saabusid ainult uute võimude teated laevade Sofrachtile ajarendile andmise kohta ning muud ähvardavad teated. Londonis asuva firma Anglo - Soviet Shipping Co., kes oli Sovfrachti ametlikuks esindajaks Briti saartel, esindajad saabusid Iirimaale, et saabuvaid laevu vastu võtta. Lasti lossimise ajal, umbes 26. augustil oli näiteks „Otto” kapten sunnitud alla kirjutama teatisele laeva vastuvõtmisest Sovfractile ajalepingule (delivery note). Sama tegid ka TLÜ laevade kaptenid.(4)
Dublinisse saabus TLÜ ametlik esindaja Londonis, kapten Johannes Veldi, samuti anti saadik August Torma poolt auasekonsul McEvoy'le ülesandeks igati kaitsta eesti laevaomanike huve ja ära hoida laevade sattumist N. Liidu valdusesse. Admiraliteedi kohtusse anti sisse hagi, taotlemaks, et rakendada laevad Iiri kohtu kontrolli all tegevusse, millise otsuse ka kohtunik Hanna tegi. Samuti kinnitas kohus Eesti laevaomanike ametlikuks esindajaks-agendiks Iirimaal R.A.Burke. Kohtutoimingu vastu, mille eesmärgiks oli Johannes Veldi õiguste tunnustamine „Pireti” ja „Malle” suhtes ja auasekonsuli McEvoy hooldajaks määramine „Otto”, „Pireti” ja „Malle” kohta, olid venelased esitanud vastulause (motion'i), milles üritatakse väita, et kõik kolm laeva kuuluvat N. Liidule ja kui riigilaevad, nad ei saavat kuuluda Iiri kohtu juristiktsiooni alla. Pealegi olevat justkui Iiri valitsuse esindaja Dulanty kaudu Londonis nende kuuluvust N. Liidule tunnistanud, pidades kirjavahetust nende kohta N. Liidu suursaatkonnaga ning peale kinnituse saamist Briti valitsuselt, et neid laevu ei takistata Murmanski viimast, olevat venelased peale 6.01.41 teinud tegelikke ettevalmistusi nende sõiduks sinna. Ehkki eesti kaptenid väitsid, et laevadel ei tehtud mitte mingeid ettevalmistusi nende Venemaale viimiseks, ometi näitab üks unikaalne foto, et „Mall'ele” oli mingil ajal juba venekeelne nimi peale maalitud. Nende asjaolude tõttu ei nõustu N. Liit, et laevu rakendatakse tegevusse Iiri kohtu kontrolli all, nagu on määratud kohtunik Hanna otsusega ja apelleerivad selle vastu. Eesti poolt, kellele oli Londonist saabunud abiks saatkonna nõunik Ernst Sarepera, anti sisse nende väidete ümberlükkamiseks auasekonsuli McEvoy ja agent Burke'i vande all antud seletused koos lisatud dokumentidega, kust selgus kohtule Eestis toimunud sündmuste tegelik tagapõhi.(5) Nõukogude taotlused lükati tagasi kõigis kohtuastmetes, viimasena Iiri Ülemkohtus (Supreme Court). Sellegi poolest läks veel hulga aega, enne kui laevad alustasid Iiri lipu all meresõite 1941/42 aastavahetusel juba iirlastest meeskondadega.
Iiri valitsus otsustas eestlaste laevad rekvireerid ja panna nad bareboat lepingute alusel sõitma Iiri lipu alla. Selleks asutati riiklik laevaühing Irish Shipping Co, Dublin. Lepingud sõlmiti kestvusega kuni sõja lõpuni pluss kolm kuud. TLÜ laevade, nüüd nimedega „Irish Alder” ex „Piret” ja „Irish Rose” ex „Mall” lepingud allkirjastati Johannsa Veldi poolt. Kolmanda laeva „Irish Willow” ex „Otto” lepingu allkirjastas dr. V. Raud, kellel oli mitmete osaniku poolt antud vastav volitus.
Laevad elasid sõja edukalt üle ja teenisid paremini kui Inglismaal rekvireeritud eesti laevad. Dr. V. Raua kirjast Johannes Kaivile saame teada, et endine „Otto” teenis kuus puhtal £ 750, mis oli tol ajal väga suur raha.(6) Laeva lepingut iirlastega pikendati veel kuue kuu võrra, kuid 1946 tagastati laev omanikele, sai nimeks „Veraguas” ja Panama lipu, omanikuks oli firma Compania de Vapores Veraguas, Panama. Laev sõitis kapten Aleksander Ollino juhtimisel kuni 1960. aastani, mil müüdi Belgiasse vanarauaks.
„Irish Alder” ex „Piret” tagastati samuti 1946. aastal endistele omanikele, kellede valduses ta alustas meresõite „Treboli” nime all, Panama lipp, omanik Compania Maritima Trebol, Panama. Selle nime all sõitis ta suurem osa ajast kapten Johannes Veldi juhtimisel kuni 1952. aastani, mil müüdi Blyth'i vanarauaks.
„Irish Rose” ex „Mall” tagastati samuti 1946 aastal ja sai nimeks „Flamenco” ning Panama lipu, omanik Compania Maritima Flamenco S.A., Panama. Selle nime all sõitis ta 1952. aastani kapten Leopold Trubergi juhtimisel, siis müüdi itaallastel, kus sõitis alul nime all „Nizeti” ning 1959 müüdi Dar-es-Salaami vanarauaks.
Viited:
(1) Jüriska, Joosep (15.7.1888 Tallinn - 26.7.1945 Dublin), ksk
(2) Janson, Heirich (5.01.1903 - 22.09.1968 Wallasey, Inglismaa), ksk
(3) Jürgenson, Jüri ( 12.01.1885 - ? vist Kanadas), ksk
(4) ERA.1608.2.1937.99
(5) ERA.1608.2.1937.54
(6) ERA.1608.2.1937.102 (Dr. V. Raud Joh. Kaivile 23.03.1945)