Vaatetorn, mis alati kõigis vanuses, eriti lastele meeldib ja ronimiseks sobib, on 15 meetri kõrgune remonditud nõukogudeaegne piirivalvetorn – kõrgus on inimesi ikka meelitanud. Sealt ei lahkunud valvel olev sõdur 50 aasta jooksul ööl ega päeval – lakkamatult jälgiti, et eestlased Nõukogude Liidust vehkat ei teeks. Vaatetorn on remonditud heade inimeste abiga, lisaks ehitusmeistrile trotsisid kõrguse kartust ka põlised Käsmu inimesed Kalle Jüriska ja Martin Laulik. 2021 on vahetatud kõik vaateplatvornid ja tehtud värvimistööd.

Saalitoast edasi avaneb külastajale kapteniproua elu- ja magamistuba. Sinna on kogutud erinevat kohalikku elu- ja magamistoa mööblit, tarbeesemeid, maale ja käsitööd. Püüan seda sisustada nii, nagu võis välja näha üks elutuba Käsmu kapteni majas. Seal on ka proua magamistuba, mis on otsast otsani naiselik. Olen mõelnud, et Käsmut on pisut vale nimetada ainult kaptenite külaks. Käsmu oli tegelikult kaptenite naiste küla, mõnikord kurvemalt öeldes ka leskede küla. Mehed olid ju pea terve aasta merel ning koju pere juurde jõudsid kaptenid reeglina alles jõuluks.

Algselt oli ruum olnud tsaariaegse piirivalvekordoni ülema saalituba. Hiljem merekooli juhataja K. Larensi korteri elutuba. Nõukogudeaegse piirivalvekordoni ajal ehitati vaheseinad, mis jagasid ruumi kolmeks: pimedaks koridoriks ja kaheks toaks. Aastaid oli neis tubades hoidlad, pimedas koridoris peatusid muuseumikülalised õõvastavaid nõukogulikke ehitusvõtteid ja ilumeele puudumist fotos jäädvustama. 2007. aasta restauraatorite uurimistöö andis võimaluse ideeks taastada saalituba esialgsel kujul.

Muuseumis on köök oluline ruum, siin on väga palju huvitavat vaatamist ja avastamist, siin saab kokku muuseumi abivägi ja siit käivad läbi kõik muuseumi külalised. Tass kohvi/teed, ahjus küpseb tavaliselt muuseumi plaadikook. Aga siin on ka "mõistatuste riiul", vana kapteni kiiktool, inglise söekamin ja mida kõike veel. Laes rippuvad kuivatatatud taimekimbud, loovad müstilise õhustiku.

Kunstitoas on seintel Aarne Vaigu meremaalid. Kui nõukogudeaegsed müürid ja abihooned said muuseumimaja ümber lammutatud ning maja akendest taas merevaade avanes alustas Aarne Vaik avanevat kaunist pilti jäädvustama. Idee oli teha aknast avanevast vaatest merele ja taevale aastajooksu igal päeval üks maal. Minimalistlik ja kontseptualistlik kunstiprojekt leidis tunnustust ja on eksponeeritud näitustel eestis ja saksamaal. Sellest ajendatuna sai aastate möödudes teoks Käsmu Meremuuseumi veebikaamera otsepilt, mis on selles näituse- ja seminariruumis suurelt ekraanilt vaadeldav.

Meresõidutoas on kapteni ja pootsmani töövahendid. Ainuke laste mänguasi ja ühtlasi kõige tähtsam meremehe koolitusvahend – laevamudel, mida Käsmu poisid 6. eluaastast alates meres ujutasid. On ka laevaehitustööristad ja muud mis merendusega seotud - laternad, logid, merekaardid, sansukastid, laevamudelid jpm.

Selle toa kirjeldusele lisab Aarne Vaik "... et olen bioloogina erialalt ihtüoloog, olen kogunud kõike, mis kalandusega seotud". 

Näha on ahingukollektsioonist kilukarpideni. Vahele kalapüügi ja hülgejahiga seotud esemeid. Kõiki kalapüügiriistu, mida Käsmu kalurid kasutasid, siin veel ei ole, kuid on näiteks jääaluse kalapüügi riistad. Samas ruumis on ka paarisaja-aastaseid tarbeesemeid, mainimist väärivad mahukad ühepuu nõud. Suur osa kalandusekspositsioonist, mis kõik siia ei mahtunud on vaadelda õuealal, paadikuuris.